Isiklikust kokkupuutest ajendatuna puudutas see Dr. Paul Claytoni artikkel mind väga! See paneb mõtlema. Ja kes mõistab, hakkab ehk vast ka tegutsema!
Kellel tekib küsimusi, küsib minult infot juurde.
Soovitan kindlasti tähelepanu pöörata originaalartiklile, sest allpool on kärbitud kujul vaid osad mõtted artiklist:
https://drpaulclayton.eu/blog/the-knee-thing/
Esimest korda puutusin Hoffa rasvapadjaga kokku meditsiinikoolis 1968. aastal ja olin selle täielikult unustanud, kuni pool sajandit hiljem tekkis mul hoffitis [Hoffitis on nimetus, mis on antud Hoffa rasvapadja tursele ja/või ärritusele. See rasvapadi asub põlve esiosas, põlvekedra kõõluse taga]. 30 miili [ca’ 48km] nädalas rasket kõndi pehmel liival koos ülekoormusega oli selle põhjuseks.
Sporditerapeut ütles mulle, et ma vajan vähemalt 8 kuud kallist ravi ning 18 või rohkem kuud, kui ma rannas kõndimist ei lõpeta, nii et ma kukkusin jooma (kalaõli ja amfifiilsed polüfenoolid). Kasutasin Tasakaalutesti, et viia 6:3 suhe 1,5-ni ja pärast 14 nädalat oli valu enamjaolt kadunud.
Meie keha raskust kandvad liigesed on loomulikult isereguleeruvad, isemäärduvad ja iseparanevad. Inimestel, kes teevad regulaarselt, kuid mitte liialt intensiivset treeningut ning järgivad tervislikku toitumist, ei ole kalduvust nende liigeste kõhrekoe kadumisele ega osteoartriidi tekkele.
Tänapäevane ülekaalu, kroonilise põletiku ja vähese liikumise kombinatsioon põhjustab liigse kõhre lagunemise. Lisaks kahjustab ülitöödeldud toit meie toiteväärtust sügavalt.
Meil ei ole ammendunud mitte ainult põletikuvastaseid polüfenoole ja oomega 3 HUFA-sid [küllastumata rasvhapped], vaid ka enamikku või kõiki kõhre ehitamiseks vajalikke mikrotoitaineid. Seetõttu on kõhre taastumine häiritud ja kuna lagunemine ületab regeneratsiooni, lagunevad meie kõhreplaadid aja jooksul paratamatult.
Seetõttu on aastatel 1990–2019 osteoartriidi tõttu haigena elatud aastate arv enam kui kahekordistunud.